Najaadide purskkaev piazza della Repubblical

Ega ma täpselt ei teagi, kas eesti keeles on korrektsem väljakute ja tänavate nimed ära tõlkida või originaali jätta. Postituse pealkirjas kasutasin kuldset keskteed, mis ilmselt on kõige ebaratsionaalsem variant, aga ma ei tahtnud täielikult itaaliakeelset pealkirja teha ning Vabariigi Väljak ei ole minu jaoks sama mis piazza della Repubblica. Mu kiindumust selle paiga vastu pole lihtne seletada. Aga kindlasti on see tunne lingitud sõnadega "piazza" ja "Repubblica".

Sellelt piazzalt pärinevad mu esimesed itaalia-mälestused ammusest 1990 aasta soojast maihommikust. Seal on mu esimene sügavam side katoliikliku maailmaga - Santa Maria degli Angeli kirik, suurepärase atmosfääriga koht, kus rahu lausa laskub su peale. Ja Madonna kuju, mis vaatab sulle otsa, aktsepteeriv ning erapooletult õnnistav.

Siiski tahaksin täna rääkida hoopis piazza della Repubblica kesksest fontana delle Naiadi'st ehk Najaadide purskkaevust.
Ehk ei saa ta oma kauniduselt võistelda Bernini omadega või teiste Rooma sajanditest õhkuvate purskkaevudega, aga siiski on temaga seotud paar põnevat seika ja õhtupimeduses on vähe nauditavamaid vaatepilte kui see tuledesse rõivastatud veemäng, mille taustal on allapoole laskuv via Nazionale.

Oli tormiline 1870.
Itaalia riik oli sündimas lahingute müras piemontelaste juhtimisel.
Piazza della Repubblica nimi oli piazza delle Terme (Diocletianuse termide järgi) ning paavst Pius IX oli just lasknud ehitada uue akvedukti nimega Acqua Pia Marcia, ühendades oma nime ning taastades antiikrooma aegse Acqua Marcia veejuhtme. Selle lõpp-punkti piazza delle Termel ehitati üks purskkaev, mille paavst avas 10.septembril 1870. 
Vaid 10 päeva hiljem tungisid Itaalia väed Rooma.
Sajanditepikkumine paavstide ilmalik võim Roomas oli ametlikult lõppenud.
Piemontelased  hakkasid Igavesele Linnale uut ilmet andma.

Muinasjutumaa nimega Coppedè

Niisama naljalt sinna ei satu.
Aga ütleme näiteks, et on asja Eesti saatkonda Roomas ja see kaunis paik jääb sealt vaid mõne minuti kaugusele.

Coppedè ei ole mitte isegi omaette linnaosa, pigem selline vaikne ja reserveeritud nurgake, kus tundub, et oled mingis teistmoodi aja- ning ruumimullis.
Sinna saab piazza Buenos Aireselt via Tagliamentot mööda minnes ja paremat kätt jääbki sissekäik sellesse omapärasesse kohta.

Navona väljak ja Donna Olimpia


Donna Olimpia oli üks õudne mutt. 
Nii rääkis vähemalt rahvasuu ning kutsus seda tugevaloomulist daami halvustavalt Pimpacciaks.
Ja ometi peame me kõik tänama just teda, kui jalutades piazza Navonal selle maagilise paiga kaunidust hindame. 
Kas Viterbost pärit proual tõepoolest väärtuslikke omadusi polnud, see jääb minu meelest natuke kahtluse alla. Igal juhul oli donna Olimpial, täisnimega Olimpia Maidalchinil, erakordseid oskusi ning vaistu, mis võimaldasid tal saavutada 17. sajandi Roomas praktiliselt piiramatu võimu ning hüüdnime la Papessa/ Paavstinna.

Rooma tornid

Torre dei Conti
Praegu võib olla raske uskuda, aga sajandeid tagasi oli Rooma tornide linn.
Gregoroviuse, kuulsa poola päritolu keskaja Rooma uurija väitel kõrgus keskajal Igaveses Linnas umbes 900 torni - 300 neist kuulusid linnamüüride juurde, ülejäänud 600 erinevate nooblite perede ning Kiriku valdustesse.
Linnamüüri tornide arv - 361 - on täpsemalt ära toodud ka Mirabilia Urbis Romae's, käsikiri, mis alates XII saj. toimis Rooma reisijuhina, põhiliselt palveränduritele, kes omalt poolt kirjeldasid linna sõnadega "Roma ferrigna e turrita".
Mastro Gregorio, inglise erudiit, kasutas 12. sajandil lauset "Peame imetlema linna erakordset panoraami, kus on nii palju torne, et näevad välja nagu viljakõrred põllul."
Arvestades, et linn oli tol perioodil hulga väiksem, koondunud põhiliselt jõe ümber (kuna antiiksed akveduktid enam ei töötanud), oli Rooma tornide hulk kindlasti muljetavaldav!

Monti linnaosa

via Leonina
Monti on eriline linnaosa Roomas, üks mu lemmikutest Aventino ja Appia Antica kõrval.

Ta jääb täpselt kesklinna südamesse, aga seal olles on tunne nagu oleks tegemist omaette "külaga". Umbes nagu Trastevere või Testaccio.
Montil on aga üks omapära - ta on Rooma vanim ja seal võib näha kõiki Rooma ajastuid, alates vanast Roomast, minnes läbi keskaja, renessanssi, barokki kuni Itaalia ühendamise ja fašismiajani välja.

Mõnikord jääb see turistidele veidi kahe silma vahele, kuigi asub Colosseumi, Santa Maria Maggiore ja via Nazionale vahetus läheduses. Teinekord jälle käiakse sealt läbi tegelikult teadvustamata, et tegemist on omaette linnaosaga.

"Kohutava ilu" paigad Roomas 3

See on nüüd kolmas ja viimane postitus "Kohutava ilu" kohtadest Roomas.
Ma ei maininud kõiki filmis nähtud paiku. Neid on palju ja postitusi läheks vaja paarkümmend, et igale poole jõuda. Kui aga kellelgi on küsimusi mõne stseeni kohta, jätke kommentaaridesse, katsun vastuse leida :)

Eelmises postituses lõpetasin akveduktiga ja akveduktiga alustangi. Õigupoolest ühe kauni purskkaevu ja veejuhtmega, mis vee selleni viib.


See on Acqua Paola purskkaev Gianicolol (roomlastele "Er Fontanone") ja me näeme seda filmi alguskaadrites - koht, mille ees seistes, Rooma panoraami vaadates sureb turist.

Paola ei tulene mitte naise nimest, vaid paavst Paulus V (Borghese) poolt ellu viidud veejuhtme projektist, mis tõi vee Rooma lääneosasse, Tiberi paremale kaldale (Trastevere ja Vatikan). Purskkaev ongi veejuhtme lõpp-punkt.
Tegelikult oli see akvedukt ehitatud juba II.saj imperaator Traianuse poolt. Paulus V teene oli selle geniaalse inseneritöö taas kasutuselevõtt aastal 17. saj. alguses. Veejuhe kogus vett Bracciano järve ligidalt, selle pikkus oli 57 km ja tarnis Roomale vett 118 200 m3 päevas st. 1367 liitrit sekundis!

"Kohutava ilu" paigad Roomas 2

Jätkame siis oma väikest ringreisi mööda vähetuntud Roomat, Sorrentino kuulsa filmi võttepaikadel.

Eelmises postituses tuli juba juttu Rooma palazzodest (Palazzo Pamphilj ja Palazzo della Rovere, kus asub restoran La Veranda), enamalt jaolt privaatsed.

Lisame sinna ka Palazzo Sacchetti - seal elab Viola, Jepi sõbranna, segasevõitu ning hiljem enesetapu sooritava nooruki ema.

Selle kauni palazzo arhitekt on Sangallo , kes projekteeris selle iseenda perele, aga ta suri enne ehitise lõplikku valmimist . Maavalduse oli talle annetanud Paulus III (Farnese). Siiamaani on selle fassadil kiri "Domus Antonii Sangalli Architecti MDLIII" ehk siis "Arhitekt Antonio Sangallo maja 1553". 
Hiljem läks see Sacchetti pere valdusesse, kes elavad seal praegugi.
Täpne aadress on via Giulia 66.