Palazzo Venezia oli üks esimesi renessanss-stiilis hooneid Roomas.
Selle ehitus algas 1455, olles seega ka üheks vanimatest linna palazzodest. Hoone tellijaks oli veneetslasest kardinal Pietro Barbo, kellest sai paavst Paulus II aastal 1464.
Projekteerijat ei ole teada absoluutse kindlusega. Arhitektiks mainitakse kõige sagedamini Leon Battista Albertit, aga sellel töötasid hiljem ka Giuliano da Maiano ja Bernardo Rossellino. Ehitamiseks kasutati Colosseumist ja teatro Marcellost võetud materjale.
Projekteerijat ei ole teada absoluutse kindlusega. Arhitektiks mainitakse kõige sagedamini Leon Battista Albertit, aga sellel töötasid hiljem ka Giuliano da Maiano ja Bernardo Rossellino. Ehitamiseks kasutati Colosseumist ja teatro Marcellost võetud materjale.
Esialgne hoone oli väiksem kui see, mida praegu näeme, lõppedes umbes praeguse sissekäigu juures. Pärast paavstiks saamist lasi Paulus II ehitist suurendada. Oli midagi uhkemat vaja! Ja nii see laieneski kuni via del Plebiscito nurgani.
Palazzo Venezia teises nurgas, torni juures, asus palazzetto Venezia, mõeldud paavst Barbo poolt kaaristutega ümbritsetud aiana, aga see on tänaseks tahapoole nihutatud, nagu võite lugeda postitusest "Piazza Venezia/Veneetsia väljak" . Lihtsalt ettekujutuseks, kuidas see välja nägi, üks vana foto enne Vittoriano ehitust.
Paulus II oli kõva käega paavst, kes kohe pärast oma valimist alustas kiriku"moraliseerimist", keelates onupojapoliitika, taunides ametnike korruptsiooni ning altkäemakse ja tühistades ametikohti, mida jagati õpetlastele, kes tegelesid paavsti bullade, dekreetide ja muude dokumentide kirjutamisega.
See viimane sai suure protesti osaliseks oma aja intelektuaalide poolt. Eriti kõva häält tegi humanist Bartolomeo Sacchi , hüüdnimega "il Platina", kellest räägin ka oma e-raamatus "Pasta" peatükis", ühe esimese teadaoleva 1474 aastal ilmunud kokaraamatu autor. Tema läks oma protestide pärast vangi, kuna kirjutas paavstile ähvarduskirja.
Hiljem süüdistati Bartolomeo Sacchit ka vandenõus paavsti vastu koos teiste humanistidega ning määrati ka piinamisele, süüdistuseks paganlus.
Bartolomeo Sacchi rehabiliteeriti 1469 paavst Sixtus IV poolt, kes nimetas ta 1478 aastal Vatikani Raamatukogu direktoriks.
Kättemaksuks kirjutas Sacchi Paulus II biograafia "Vitae pontificum", milles iseloomustas teda järgnevatele põlvedele äärmiselt halvasti. Näiteks räägiti tema nutuhoogudest ja närvikriisidest, millel ilmselt pole ajaloolist alust ning teda kutsuti "kaunite skulptuuride, ilusate ehete ja nägusate poiste kollektsionääriks", vihjates ta homoseksuaalsusele.
Nagu ütleb praegu Roberto Benigni - "Kui püstoliga mees kohtab sulepeaga meest, siis on see püstoliga mees surnud mees."... :)
Paulus II-l oli tõesti alatasa arveteõiendamist humanistidega, kes teda silmaotsaski ei sallinud. 1468 sulges ta ka Rooma Akadeemia ning keelas rooma lastel mittekristlike luuletajate õppimise.
Vaatamata sellele oli ta omal moel kultuuri armastav inimene ning armastas end haritlastega ümbritseda. Ta lasi restaureerida antiikseid skulptuure ning oli väärtuslike kunstiteoste maitsekas kollektsionäär.
Tema algatusel sai Rooma ka oma esimese trükikoja.
Paavstina oli ta aga kõige selle vastane, mida pidas paganlikuks.
See keerulise iseloomuga Paulus II armastas nii luksust kui lõbustusi, mida jagas ka rahvale. Näiteks oli tema omal ajal kuulsate Rooma karnevalide algataja, mis olles küll paganlike juurtega, oli seotud Lihavõtte-eelse paastuperioodiga ning kohustas selle kulutustest osa võtma juudi kogukondagi.
Paulus II suri 1471, ametliku versiooni järgi seedimata jäänud melonite tõttu. Mitteametlikke versioone on kaks : "melonid olid mürgitatud" ja "infarkt (homoseksuaalse) suguakti ajal".
Tema haud asub Vatikani koobastes Püha Peetruse basiilika löövide all.
Sellised olid siis lood palazzo Venezia esimese peremehega...
Palazzo Veneziat modifitseeriti veel järgnevatelgi aastatel.
Kardinal Lorenzo Cybo lõpetas kuulsa Maakera Saali /Sala del Mappamondo viimistlemise.
Paavst Paulus III muutis palazzo keskmist, piazzale vaatavat akent ja tegi kõrgemaks torni. Torni kutsutakse Torre della Biscia'ks vana keskaegse torni järgi, mis asus seal juba enne palazzo Venezia ehitamist ning oli baasiks kogu hoonele.
Rõdu ehitati alles 1714.
Pärast Paulus II surma, jäi palazzo Venezia veneetslastest kardinalide eluasemeks kuni aastani 1564 kui Pius IV osa hoonest Veneetsia Vabariigile saatkonnaks andis.
Veneetsia saadikud organiseerisid siin uhkeid balle ning muusikaüritusi ning nii juhtuski, et aastal 1770 kuulsid selle palazzo seinad ka 14 aastase Wolfgang Amadeus Mozarti mängu, kes andis siin terve kontserdi ning 1842. aastal dirigeeris Rossini just selles hoones esimest korda oma Stabat Mater'it.
Palazzo Venezia teises nurgas, torni juures, asus palazzetto Venezia, mõeldud paavst Barbo poolt kaaristutega ümbritsetud aiana, aga see on tänaseks tahapoole nihutatud, nagu võite lugeda postitusest "Piazza Venezia/Veneetsia väljak" . Lihtsalt ettekujutuseks, kuidas see välja nägi, üks vana foto enne Vittoriano ehitust.
Paulus II oli kõva käega paavst, kes kohe pärast oma valimist alustas kiriku"moraliseerimist", keelates onupojapoliitika, taunides ametnike korruptsiooni ning altkäemakse ja tühistades ametikohti, mida jagati õpetlastele, kes tegelesid paavsti bullade, dekreetide ja muude dokumentide kirjutamisega.
See viimane sai suure protesti osaliseks oma aja intelektuaalide poolt. Eriti kõva häält tegi humanist Bartolomeo Sacchi , hüüdnimega "il Platina", kellest räägin ka oma e-raamatus "Pasta" peatükis", ühe esimese teadaoleva 1474 aastal ilmunud kokaraamatu autor. Tema läks oma protestide pärast vangi, kuna kirjutas paavstile ähvarduskirja.Hiljem süüdistati Bartolomeo Sacchit ka vandenõus paavsti vastu koos teiste humanistidega ning määrati ka piinamisele, süüdistuseks paganlus.
Bartolomeo Sacchi rehabiliteeriti 1469 paavst Sixtus IV poolt, kes nimetas ta 1478 aastal Vatikani Raamatukogu direktoriks.
Kättemaksuks kirjutas Sacchi Paulus II biograafia "Vitae pontificum", milles iseloomustas teda järgnevatele põlvedele äärmiselt halvasti. Näiteks räägiti tema nutuhoogudest ja närvikriisidest, millel ilmselt pole ajaloolist alust ning teda kutsuti "kaunite skulptuuride, ilusate ehete ja nägusate poiste kollektsionääriks", vihjates ta homoseksuaalsusele.
Nagu ütleb praegu Roberto Benigni - "Kui püstoliga mees kohtab sulepeaga meest, siis on see püstoliga mees surnud mees."... :)
Paulus II-l oli tõesti alatasa arveteõiendamist humanistidega, kes teda silmaotsaski ei sallinud. 1468 sulges ta ka Rooma Akadeemia ning keelas rooma lastel mittekristlike luuletajate õppimise.
Vaatamata sellele oli ta omal moel kultuuri armastav inimene ning armastas end haritlastega ümbritseda. Ta lasi restaureerida antiikseid skulptuure ning oli väärtuslike kunstiteoste maitsekas kollektsionäär.
Tema algatusel sai Rooma ka oma esimese trükikoja.
Paavstina oli ta aga kõige selle vastane, mida pidas paganlikuks.
See keerulise iseloomuga Paulus II armastas nii luksust kui lõbustusi, mida jagas ka rahvale. Näiteks oli tema omal ajal kuulsate Rooma karnevalide algataja, mis olles küll paganlike juurtega, oli seotud Lihavõtte-eelse paastuperioodiga ning kohustas selle kulutustest osa võtma juudi kogukondagi.
Paulus II suri 1471, ametliku versiooni järgi seedimata jäänud melonite tõttu. Mitteametlikke versioone on kaks : "melonid olid mürgitatud" ja "infarkt (homoseksuaalse) suguakti ajal".
Tema haud asub Vatikani koobastes Püha Peetruse basiilika löövide all.
Sellised olid siis lood palazzo Venezia esimese peremehega...
Palazzo Veneziat modifitseeriti veel järgnevatelgi aastatel.
Kardinal Lorenzo Cybo lõpetas kuulsa Maakera Saali /Sala del Mappamondo viimistlemise.
Paavst Paulus III muutis palazzo keskmist, piazzale vaatavat akent ja tegi kõrgemaks torni. Torni kutsutakse Torre della Biscia'ks vana keskaegse torni järgi, mis asus seal juba enne palazzo Venezia ehitamist ning oli baasiks kogu hoonele.
Rõdu ehitati alles 1714.
Pärast Paulus II surma, jäi palazzo Venezia veneetslastest kardinalide eluasemeks kuni aastani 1564 kui Pius IV osa hoonest Veneetsia Vabariigile saatkonnaks andis.
Veneetsia saadikud organiseerisid siin uhkeid balle ning muusikaüritusi ning nii juhtuski, et aastal 1770 kuulsid selle palazzo seinad ka 14 aastase Wolfgang Amadeus Mozarti mängu, kes andis siin terve kontserdi ning 1842. aastal dirigeeris Rossini just selles hoones esimest korda oma Stabat Mater'it.
Aastal 1797 müüdi see Austria-Ungari Impeeriumile, mis samuti sellest saatkonna tegi.
Ja alates 1916 aastast läks palazzo Venezia Itaalia riigi valdusse.
13 aastat hiljem, 1929 asus hoonesse fašistlik valitsus Mussoliniga eesotsas. Väljakule vaatav rõdu oli suurepärane lava tema diktaatorlikele kõnedele, taustaks äsja valmis saanud Isamaa Altar.
Nendest tumedatest aegadest on jäänud tabu, kirjutamata seadus, et piazza Venezial ei toimu rahvakogunemisi. Kui ehk sealkandis, siis mitte just väljakul, vaid Fori Imperiali poole jäävas nurgas või Vittoriano poolsel küljel San Marco platsil.
Mussolini isiklikuks töötoaks ja peakorteriks sai Maakera Saal/Sala del Mappamondo, dekoreeritud Andrea Mantegna freskodega, see, mis jääb 7nda ja 8nda akna taha ja kus on ka rõdu. See oli alati valgustatud. Märgiks, et valitsus töötas ööpäev läbi.
Aastal 2010, ladudena kasutatud restaureerimistööde käigus, avastati palazzo Venezia all, 6 meetri sügavuses, üks bunker. See küllaltki hiljutine struktuur on umbes 80 m2 suurune ning ehitatud tõenäoliselt 40ndate aastate esimesel poolel kasutades osaliselt vanarooma käike.Üks võimalik hüpotees selle bunkri kohta on, et see oli seotud Mussolini armukese Clara Petacci visiitidega palazzo Veneziasse, igal pärastlõunal kell 15.30, kus tal väike privaatne erakorter oli ( sissekäiguga hoone tagumisel, via degli Astalli poolsel küljel). See asus just tiivas, mille all on maa-alune bunker ja oli seega kiiresti sissepääsetav. Õhurünnakute eest kaitsva toa oli Mussolini lasknud ehitada ka via Camillucciale, kus Clara elas koos oma perega.
Palazzo Venezia pommitamine oli inglastel kavas sõjaoperatsiooni Dux käigus, aga õnneks jäi see teostamata ja saame tänaseni imetleda pea 7 sajandi vanust hoonet, mille seintest hõngub sinna aastasadade kaupa ladestunud võim. Hoone, mis on näinud paavste ja diktaatoreid, olnud tunnistajaks suurtele kunstiteostele ning ülevale muusikale...
Praegu asub seal Palazzo Venezia Rahvusmuuseum ning Arheoloogia ja Kunstiajaloo Raamatukogu.
Muuseum on lahti teisipäevast pühapäevani 8.30 - 19-30, aga piletikaasa suletakse 18.30.
Täispileti hind on 5 aurot.
18 - 25 aastastele Euroopa kodanikele ja riigikoolide õpetajatele sooduspilet 2.50 eurot.
Tasuta alla 18 ja üle 65 aastastele Euroopa kodanikele, külastamise ette broneerinud Euroopa kooligruppidele koos õpetajaga.
Esmaspäeval on muuseum kinni.
Muuseumi kodulehekülje koos saalide väikese tutvustuse fotode, audiogiidi ja muu infoga leiate siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar