Piazza ja palazzo Farnese


Majesteetiline ja eeterlik, jääb Farnese väljak Rooma teederägastiku vahel justkui omaette. See on minu jaoks ülev ajatuse mull täis rahu ja vaikust keset kaootilist kesklinna.
Serenità, oma tõlkimatus kauniduses, oleks see parim sõna kirjeldamaks emotsiooni, mida piazza Farnese esile kutsub.
Kui on võimalust, tasub seda külastada nii varahommikul kui hilisõhtul. Tegelikult ka lõunaajal... Ja avastate ilu erinevaid palgeid ning meeleolusid.
Suurepärane koht hommikul cornetto ja cappuccino jaoks nurgapealses baaris, kust avaneb üks maailma ilusamaid vaateid ja kõrvu aitab mediteeriv purskkaevude veesulin. Ja lõunaajal, kui tee sealkandist läbi viib, võib hetkeks istuda palazzo Farnese varju jäävale kivipingile, et jalgu puhata või tüki pizzat süüa, toetades selga vastu seda ajaloolist kaunidust.


Või läbi jalutada pärast õhtusööki ööhämaruses, kui jäävad põlema tuled palazzo Farnese rõduga saalis ja saada nii osa selle mõnest sisemisest uhkusest - laest, mis omaette kunstiteos, ning lühtritest.

Selle paiga lugu (umbes sellisena nagu teda praegu näeme) algab 15. sajandil.
Kui Viterbo kandist pärit mees Alessandro Farnese ostab 1495 aastal hoone, mida tol aja tunti palazzo Albergati-Ferriz'i nime all. Koht oli muutumas üsna šikiks paigaks pärast seda kui paavst Julius II via Giuliat ehitama hakkas. Sinna olid ostnud eluasemeid Firenze pankurid ja muud rikkurid.
Aastaks 1512 oli Alessandro Farnese ära ostnud terve seda palazzot ümbritseva maa-ala ning nii annabki ta aasta hiljem ülesandeks projekteerida uus hoone Antonio da Sangallo nooremale

Sangallo, juba siis kuulus arhitekt, võttis eeskujuks palazzo Pitti Firenzes

Tööd algasid 1514. Lammutati maha osad hooned, et teha ruumi piazzale, sest igal korralikul võimupaleel pidi ees olema vääriline väljak, kust maja imetleda. Laiendati ja viidi palazzo Farnesega samale sirgjoonele via dei Baullari, mis piazzat Campo de' Fioriga ühendab.
Kindlasti jäid tööd seisma 1527 aasta Rooma rüüstamise ajal saksa palgasõdurite poolt ning jätkusid alles pärast Farnese paavstiks saamist

                                                                           *

Aga veel enne kui jutustada palazzo Farnese lugu, peame rääkima tema omanikust - ambitsioonikast Alessandro Farnesest, ühest Rooma ajaloo olulisematest paavstidest - Paulus IIIst.

Ta sündis aastal 1468 ühte aadliperekonda. Õigupoolest oli tõeline aristokraat Alessandro ema Giovannella Caetani. Isa Farnese, kuigi ta võis hoobelda mitme sajandi vanuse väärika sugupuuga, polnud ta oma maavaldustes kunagi tõelist võimu näinud, aga himu selle järele oli suur. Tõelise võimuni võis jõuda ainult Roomas.

Ettenäglikult abielluski ta Giovannellaga, kelle suguvõsas oli ka olnud kaks paavstiks saanut - Giovanni Caetani  alias Gelasius II aastal 1118 ja Bendetto Caetani ehk Bonifatius VIII aastal 1294.

Suured lootused pandi Alessandrole nii tõuslikliku isa kui noobli ema poolt. Ja noormehele endalegi oli asi meeltmööda, ilusa elu, naiste ning veini hindaja nagu ta oli.

Juba 14 aastaselt ostsid vanemad talle apostliku kirjutaja ametikoha (tol ajal neid osteti) ja võeti suurepärased õpetajad, et Alessandrot kiriklikule karjäärile aidata. 
Poisi armastus ilmalike lõbude vastu ületas aga õpinguhuvi. Seni kuni mamma Giovanella hing täis sai ja ta rahakotisuu kinni pani. Sellest hetkest asus poiss emaga sõjajalale.

Ei ole päris täpselt teada, kuidas asjad läksid.Kindel on see, et asjasse sekkus paavst Innocentius VIII isiklikult, pannes nooruki Castel S. Angelo vanglasse. 

Jutud käivad, et enne seda olevat Alessandro emat kinni hoidnud Bisentina saarel (Bolsena järvel), et viimane meelt muudaks ja rahad talle uuesti kättesaadavks teeks. Mamma oli aga kange naine naine ja tal olevat õnnestunud saata kiri abipalvega ikka sellelesamale Innocentius VIIIle, kes poisi vangi pani...

Oli kuidas oli, aga verinoor Farnese võsu veetis päris mitmed kuud vanglas. 
Veri on paksem kui vesi,  ka emasüda kaldub ikka andestusele ja nii saabki poiss vanglast välja tänu onu poolt valvuritele antud altkäemaksule. Palub vabandust ka mamma Giovannella käest.
Paavst sai Alessandro põgenemise peale kurjaks, aga ei hakanud asja suure kella külge panema, vaid tegi määruse, millega poisi Roomast välja saatis.
Et pere mainet mitte määrida, tegi ema nii, et asi eksiilina ei tunduks ja saatis Alessandro Firenzesse Lorenzo il Magnifico õukonda õpinguid jätkama. Seal oli tal võimalus tutvuda nig suhteid sisse seada parima tollegse intelligentsia ning jõukaimate aritokraatsete võsudega.

Ometigi suhe, mis Alessandro Farnesele kõige kasulikumaks osutub, oli tema enda koduseinte vahel - tema ülikaunis õde Giulia. 
Räägitakse, et olevat olnud Rooma kauneim. Ja seda ka kinnitavad mõnede kunstnike maalid, mis Giuliat kujutavat. Ajalooliselt kindlaks tehtud portreesid temast pole. Peetakse võimalikuks, et need lasti hävitada Alessandro poolt, et mitte meelde tuletada oma karjääri algust tänu õe suhtele Rodrigo Borgiaga
Dama col liocorno 1505 Raffaello
Jah, Alessandro Farnese võlgneb palju oma õe ilule. Eelkõige kardinalimantli kõigest 25 aastaselt.
Giulia pärast jätab Rodrigo Borgia maha oma kauaaegse armukese Vannozza Cattanei, kellega tal oli juba 4 last (lisaks paljudele teistele). Mees oli 58 aastane ja Giulia veel mitte 15ki.
Lisaks kõigele olid tüdrukul tulemas pulmad õudse väljanägemise, vistrikulise näo ja ühesilmalise aristokraaadi Orsino Orsiniga. Pärast pulmi aga elab ta vähe koos oma abikaasaga, vaid kolib Rooma oma ämma juurde, kes innukalt toetab minia suhet kardinaliga. 
See oli tulus kõigile. Nii Giulia ema Giovannella kui ämm Adriana kasutasid ära Rodrigo kontrollimatut kirge lapseohtu tütarlapse vastu, et küsida privileege nii tema vennale (Alessandrole) kui mehele (Orsinole).

1492. aastal, kui Rodrigost saab paavst Alessandro VI, saab ka Giuliast tema ametlik armuke ning annetusi ja privileege jätkus ohtralt mõlemale, nii Farnesede kui Orsinide perele.

                                                                            *

Tuleme aga tagasi Alessandro juurde, kellest aastal 1534 saab paavst Paulus III.
Selle paavstiks saamisega muudetakse ka palazzo Farnese projekti, mis kavatsetakse teha kaks korda suurem. Uus paavst tahab hoonet, mis uhkuselt ületaks palazzo Venezia.

Väljak saab uue sillutise ning sinna tuuakse seda kaunistama Caracalla termidest leitud antiikne vann. Teine samasugune oli leitud sealtsamast Caracalla termidest Paulus II valitsusajal ning paigutatud piazza S. Marcole palazzo Venezia ilustuseks ja mis hiljem tuuakse samuti piazza Farnesele. Nii võime täna imetleda neid kahte antiikaegset egiptuse graniidist "kaksikut" teineteise läheduses.

Esialgu ei olnud need purskkaevud (nagu praegu), vaid toimisid Farnesede tribüünina rahvamängudel, härjavõitlustel ja lõbustustel, mida tollaegse nimega piazza Duca'l korraldati.  Vee sai sinna purskama alles 1626.

1534 naaseb Rooma ka ligi 60 aastane Michelangelo.

"30 aastat olen oodanud, et teid tööle võtta," tervitab teda Farnese. Kõigepealt palub Maestrol Viimset Kohtupäeva maalima hakata ning seejärel annab tema kätesse ka oma palazzo ehituse.
Pärast Sangallo surma 1546 jätkab Michelangelo hoonet sealt, kus see pooleli jäi. Tema teeb ülemise korruse, siseõue ja lisab rõdu. Arhitektide erinev käekiri on märgatav ka korruste kaunistustes, aga selligipoolest jätab palazzo tervikliku mulje.
1549 suri ajalukku läinud nimekas Paulus III, vastuoluline paavst, kes konsulteeris astrolooge ning armastas selgeltnägijaid ja muud sedasorti rahvast ja kelle haud on  Püha Peetruse Basiilikas.
Tema jälg Rooma linnale ei piirdu mitte ainult palazzo Farnesega. 
Parema liikluse ning suure hulga palverändurite mõistlikuma linnas liikumise eesmärgil muutis ta tänavaid ning andis välja Rooma urbanistlikuks arenguks hulgaliselt ressursse
Paulus III jätkas Püha Peetruse Basiilika ehitustöid, tema oli see, kes Viimse Kohtupäeva maalida lasi. Ja kui ta need laemaalid pidulikult avas, siis langes ta selle suuruse ees isegi põlvili.
Rohkete paavstide seas on Farnese üks nendest olulistest, kes aktiivselt andsid oma panuse Igavese Linna eneseteadvusesse.
Pärast 1527 aasta Rooma julma rüüstamist saksa palgasõdurite poolt, oli oluline, et linn uuesti selja sirgeks ajaks, et tagasi saada oma kohta maailmas. Ja seda kõike perioodil, mil luterlik reformatsioon põhjas vägisi peale tükkis.
Veel olulisi ehitöid tegi Paulus III Kapitooliumil, millest olid järele jäänud vaid hooletusse jäetud rusud. Ta laseb ehitada kindlustatud hoone, mida hakatakse nimetama Paulus III torniks ja ehitab ka selle ühendamiseks palazzo Veneziaga, kus asus ka paavsti erakorter, kahele kaarele toetuva silla. 
Seda kõike võime ainult ette kujutada, kuna Vittoriano ehitamise tõttu läks lammutamisele seegi.

Küll aga võime tänagi näha Paulus III poolt Michelangelole projekteerida antud Kapitooliumi väljakut, mida kummagi mehe silmad valminuna ei näinud, aga mis on järgnevatel põlvkondade poolt just sellele projektile truuks jäädes üles ehitatud.

Pärast Paulus III surma jäi palazzo Farnese ehitus taas seisku.
See lõpetati 16. sajandi lõpus arhitektide Vignola ja Giacomo Della Porta poolt, kes tegelesid hoone tagaosa, aia ning sisetöödega.

Viimane Farnesede järeltulijatest, Elisabetta, abiellus Felipe Vga, Borboni dünastia rajajaga. Sellest ajast läks palazzo Farnese Naapoli kuningatele, Borbonide järglastele.

Ühtse Itaalia sündides üüris viimane Naapoli kuningas Francesco II osa palazzo Farnesest Prantsuse Saatkonnale. 
Pärast kui see Itaalia riigi valdusesse läks, anti kogu hoone üürile 1936 . aastal Prantsuse Saatkonnale 99 aastaks ja mille eest lepingu järgi peaks Prantsusmaa maksma 1 liiri aastas, mis eurodes teeb välja umbes 1 euro...
Samadel tingimustel on Itaalia Saatkonnale välja üüritud Hôtel de Boisgelin Pariisis.
Leping lõpeb 2035 ja eks siis näeme, kas seda uuendatakse või Itaalia otsustab taas enda valdusesse saada Rooma renessanssiaegse kaunima palazzo, mis on praegu ka Prantsuse suursaadiku elukohaks (erinevalt teistest suursaadikutest, kes saatkondadest väljaspool residentsides elavad). Tema töötoa aken ongi see, mis jääb õhtuti valgustatuks.

Teadmiseks veel, et palazzo Farneses toimub Puccini ooperi "Tosca" teise vaatuse tegevus.




Palazzo Farneset saab külastada vaid ette broneerides Inverter Rome kodulehekülje kaudu. See ühing on ainuke, kel on lubatud Prantsuse Suursaatkonna poolt palazzos visiite korraldada. Alla 10 aastaseid lapsi ei saa kaasa võtta ja keeltest on võimalik valida vaid prantsuse, inglise ja itaalia keele vahel. Ka tõlkimine külastamise käigus pole lubatud. Täpselt samuti nagu fotode tegemine. Sisenemisel kontrollitakse dokumente, ilma milleta sisse ei saa. Hinnaks 5 eurot inimese pealt.
Gruppidele tuleb 3 kuud ette broneerida.

Ise külastasin palazzo Farneset giidiks üks fantastiline ülihea huumorimeelega prantsuse härra, kes iseenesest oli juba põnev vaatamisväärsus :) 

Mainimist väärib veel ka piazza Farnesel asuv, põhjamaalastele hästi tuttava Püha Brigida (Brigitta) kirik.
Rootslannast pühak, kes elas just kiriku külje all asuvas hoones, koos oma tütre Caterinaga (pühak temagi) alates aastast 1350 kuni oma elu lõpuni. Tihtipeale kohtabki seal Brigitta nunnade omapärasega peakattega õdesid.


Need on lood, seotud selle kauni piazzaga, mille peale võib mõelda sealset rahulikku atmosfääri nautides. 
Ja nagu ütleb kirjanik Fulvio Abbate - "Il mondo ormai fa cacare, ma questa piazza resta ancora un punto di salvezza."/ "Maailm on üks sitt koht, aga see piazza jääb ikka veel üheks päästepunktiks"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar