Ega ta Veneetsia väljaku bussipeatusest vaadates nii hirmus suur ei tundugi olevat, see Itaalia esimesele kuningale Vittorio Emanuele IIle pühendatud ratsakuju Isamaa Altaril. Kuju nagu kuju ikka.
Lähemale minnes aga hakkume tajuma selle hiiglaslikke mõõtmeid. Pronkskuju kõrgus on 12 meetrit, see on 16 korda suurem kui kuningas elusuuruses ning kaalub 50 tonni.
Piazza Veneziale toimetati see tükkidena ja monteeriti kokku kohapeal. Ainuüksi kuninga büsti osa kohaletoimetamiseks läks vaja 8 hobust, kes seda vedasid, sabas jõlkumas uudishimulik roomlaste hulk, kes kuninga meetripikkuseid vuntse narrisid... Hobuse kuju vedu oli veelgi keerulisem - see käis spetsiaalselt ehitatud rööpaid mööda veetavate kärude abil.
5.veebruaril 1911, mõni aeg enne Vittoriano ametlikku avamist, toimus selle suure pronkskuju sees, täpsemalt hobuse kõhus, väga omapärane avamisbankett.
Pikk laud oli kaetud 24 inimesele, kelle hulgas Rooma tollaegne linnapea don Leopoldo Torlonia, avalike tööde minister Bertolini, skulptor Trentanove, sulatusahju omanik Bastianelli ja rohkesti ajakirjanikke. Serveeriti vermutit ja panino'sid.
Mõned väidavad, et see on legend. Teised jälle, et asi toimus tõepoolest.
Mõned väidavad, et see on legend. Teised jälle, et asi toimus tõepoolest.
Tõelisele avamisele tuli aga ka Vittorio Emanuele III ning kogu kuninglik pere, Tuhande Retke veteranid, sõjaväerügemendid, 6000 linnapead Itaalia eri nurkadest.
Vaatamata vihmasele ilmale sel 4. juunil 1911, olid pidustused uhked. Ühtne Itaalia oli saanud 50 aastaseks.
Ja mõelda vaid, et Vittoriano autor, arhitekt Giuseppe Sacconi, poleks elu sees tahtnud näha Vittorio Emanuele ratsakuju mälestusmärgi peal. Ta põlgas selle kuldset tooni ning "labasust" - "see kole hobune ei tõuse sinna kunagi,"ütles ta pärast seda kui oli näinud ratsakuju mudelit.
 |
| Vittoriano avamine 1911 (puuduvad veel kvadriigid) |
Kui aga Enrico Chiaradia poolt alustatud ja Emilio Gallori poolt lõpetatud kuju aga paika pandi, oli Sacconi juba mõned aastad surnud.
Aga alustame algusest.
Aastast 1884, kui noor Marche regioonist pärit Giuseppe Sacconi osaleb konkursil, et leida sobiv projekt mälestusmärgile, mis ülistaks Ühtset Itaaliat ja kogu võitlusrikast perioodi, mis sellega kaasnes.
Giuseppe projekt tunnistatakse sajakonna laekunu hulgas terve komisjoni poolt ükshäälselt parimaks. Ta oli saamas 30 aastaseks.
Kui nüüd päris aus olla, siis puudus tal arhitekti diplom. Küll oli ta aga töötanud tuntud arhitektide käe all ja osalenud nii mõnelgi olulisel restureerimisel.
Sacconi idee oli teha midagi suurejoonelist. Midagi, mis meenutaks antiikse Rooma, mille varemed sealsamas Vittoriano külje all, templite kunagist uhkust. Mis edastaks Ühtse Itaalia väärtusi. Mis justkui kallistaks vaatajat. Mis oleks samaaegselt võimas ja embav.
Ja nii algasidki tööd 22.märtsil 1885 aastal.
Sacconi suri vaid 51 aastaselt 1905 ning tema tööd jätkasid Gaetano Koch, Manfredo Manfredi ja Pio Piacentini.
Palju lõhuti maha Vittoriano püsti panemiseks, nagu kirjutasin juba Veneetsia väljaku postituses - Kapitooliumi jalamile jäänud keskaegne linnaosa, Paulus III torn, sild, mis ühendas palazzo Veneziat Kapitooliumiga. Lammutati 17 saj. pärit Püha Rita kirik, mis kümmekond aastat hiljem teatro Marcello lähedusse paigutati.
Sacconi suri vaid 51 aastaselt 1905 ning tema tööd jätkasid Gaetano Koch, Manfredo Manfredi ja Pio Piacentini.
Palju lõhuti maha Vittoriano püsti panemiseks, nagu kirjutasin juba Veneetsia väljaku postituses - Kapitooliumi jalamile jäänud keskaegne linnaosa, Paulus III torn, sild, mis ühendas palazzo Veneziat Kapitooliumiga. Lammutati 17 saj. pärit Püha Rita kirik, mis kümmekond aastat hiljem teatro Marcello lähedusse paigutati.
Küll aga avastati kaevamiste käigus üks vanarooma esialgselt 5-korruseline insula, pärit 2.sajandist , mis jäeti ka nähtvale ja kust turistid pahatihti seda märkamata mööda käivad. See jääb monumendi külje peale, Kapitooliumi poole minnes enne S. Maria in Ara Coeli kiriku pikka treppi.
Veel leiti sealt ühe eelajaloolise elevandi jäänused. Kihvad viidi La Sapienza Ülikooli Paleontoloogia Muuseumisse, aga ülejäänud osa luustikust on siiamaani Vittoriano vundamendi all.
Hakkas ilmet võtma 17 000 ruutmeetril laiuv kompleks, mille käigus toodi Rooma 40 000 kuupmeetrit "botticino"marmorit Brescia ligidalt ja mille kõrguseks on 81 m (nagu 27 korruseline maja), ilmalik vastand Püha Peetruse Basiilikale.
Monumendi teemat rõhutavad kaks suurt kirjutist "Patriae unitati"/ Isamaa ühtsusele ja "Civium libertati" / kodanike vabadusele. Need on sümboliseeritud kahe pronkskvadriigiga, mis paigutati mälestusmärgi otsa küll alles 1927. aastal.
Mõlemal pool Vittorianot on Kahe Mere purskkaevud, millest üks on pühendatud Aadria ja teine Türreeni merele.
Lai trepp, mida kaunistavad itaalia rahva väärtusi väljendavad kujud: tegutsemine (azione), mõte (pensiero), koostöö, ühtehoidvus (concordia), õigus (diritto), tugevus (forza), ohvrimeelsus (sacrificio), mis viivad Tundmatu Sõduri mälestusmärgini.
Vittorio Emmanuele II ratsakuju baasil on 14 itaalia linna kujutavad kõrgreljeefid.
Kuju kõrgub 72 meetrise kaaristu taustal, kus on 16 kuju, millest igaüks sümboliseerib üht Itaalia regiooni. Tol ajal oli regioone 16, praegu aga 20. Iga regiooni kuju on tehtud just selle regiooni skulptori poolt.
Vittoriano on igas oma detailis täis sümboleid, kandes endas ka ilmseid vabamüürlaslikke elemente, mida siinkohal ei ole mõtet kõiki lahata.
Kindlasti tasub aga rääkida Tundmatu Sõduri hauast, Vittoriano kesksest paigast, mis on õigupoolest Isamaa Altar. Tihti aetakse seda segi, nimetades Isamaa Altariks tervet kompleksi, aga tegelikult on see Vittorianost vaid osa.
Tundmatu Sõduri matmine Vittorianole toimus 4.novembril 1921.
Enne seda valis ühe I maailmasõjas hukkunud sõduri ema Maria Bergamas lahinguväljadelt leitud surnukehade seast välja ühe, mis sai monumendile matmise au osalikseks.
Tema ette asetati 11 kirstu. Maria hüüdis oma poja Antonio nime, justkui viimseks hüvastijätuks, kuigi selle viimase laipa polnud kunagi leitud. Ühe peale neist ta nutma jäigi ning sellest sai ka Tundmatu Sõdur. Ühe teise versiooni järgi aga viskas nane aga lihtsalt musta räti ühe kirstu peale, mis ka Rooma minemiseks valiti. Kõik see toimus Udine provintsis Aquileias.
Kirst läbis terve Itaalia ühe kahuri peal spetsiaalselt selleks puhuks tehtud rongivagunil aeglaselt liikudes, mida inimesed kõikides jaamades lilledega austasid.
Selles sõjas kaotasid elu umbes miljon itaallast.
Kolmekümnendatel viidi kirst üle Vittoriano siseruumidesse, kus see tänaseni asub.
Tundmatu Sõduri mälestusmärki "valvab" jumalanna Roma, selle äärtes põlevad kaks tuld. Need on siia pandud välismaal elavate itaallaste poolt ning väljandavad nende hingelist lähedust kodumaaga.
Veel leiti sealt ühe eelajaloolise elevandi jäänused. Kihvad viidi La Sapienza Ülikooli Paleontoloogia Muuseumisse, aga ülejäänud osa luustikust on siiamaani Vittoriano vundamendi all.
Hakkas ilmet võtma 17 000 ruutmeetril laiuv kompleks, mille käigus toodi Rooma 40 000 kuupmeetrit "botticino"marmorit Brescia ligidalt ja mille kõrguseks on 81 m (nagu 27 korruseline maja), ilmalik vastand Püha Peetruse Basiilikale.
Monumendi teemat rõhutavad kaks suurt kirjutist "Patriae unitati"/ Isamaa ühtsusele ja "Civium libertati" / kodanike vabadusele. Need on sümboliseeritud kahe pronkskvadriigiga, mis paigutati mälestusmärgi otsa küll alles 1927. aastal.
Mõlemal pool Vittorianot on Kahe Mere purskkaevud, millest üks on pühendatud Aadria ja teine Türreeni merele.
Lai trepp, mida kaunistavad itaalia rahva väärtusi väljendavad kujud: tegutsemine (azione), mõte (pensiero), koostöö, ühtehoidvus (concordia), õigus (diritto), tugevus (forza), ohvrimeelsus (sacrificio), mis viivad Tundmatu Sõduri mälestusmärgini.
Vittorio Emmanuele II ratsakuju baasil on 14 itaalia linna kujutavad kõrgreljeefid.
Kuju kõrgub 72 meetrise kaaristu taustal, kus on 16 kuju, millest igaüks sümboliseerib üht Itaalia regiooni. Tol ajal oli regioone 16, praegu aga 20. Iga regiooni kuju on tehtud just selle regiooni skulptori poolt.
Vittoriano on igas oma detailis täis sümboleid, kandes endas ka ilmseid vabamüürlaslikke elemente, mida siinkohal ei ole mõtet kõiki lahata.Kindlasti tasub aga rääkida Tundmatu Sõduri hauast, Vittoriano kesksest paigast, mis on õigupoolest Isamaa Altar. Tihti aetakse seda segi, nimetades Isamaa Altariks tervet kompleksi, aga tegelikult on see Vittorianost vaid osa.
Tundmatu Sõduri matmine Vittorianole toimus 4.novembril 1921.
Enne seda valis ühe I maailmasõjas hukkunud sõduri ema Maria Bergamas lahinguväljadelt leitud surnukehade seast välja ühe, mis sai monumendile matmise au osalikseks.
Tema ette asetati 11 kirstu. Maria hüüdis oma poja Antonio nime, justkui viimseks hüvastijätuks, kuigi selle viimase laipa polnud kunagi leitud. Ühe peale neist ta nutma jäigi ning sellest sai ka Tundmatu Sõdur. Ühe teise versiooni järgi aga viskas nane aga lihtsalt musta räti ühe kirstu peale, mis ka Rooma minemiseks valiti. Kõik see toimus Udine provintsis Aquileias.
Selles sõjas kaotasid elu umbes miljon itaallast.
Kolmekümnendatel viidi kirst üle Vittoriano siseruumidesse, kus see tänaseni asub.
Tundmatu Sõduri mälestusmärki "valvab" jumalanna Roma, selle äärtes põlevad kaks tuld. Need on siia pandud välismaal elavate itaallaste poolt ning väljandavad nende hingelist lähedust kodumaaga.
Vittoriano kompleksis on mitmeid muuseumeid.
Museo Centrale del Risorgimento /Itaalia Ühinemise Keskmuuseum asub Vittoriano vasakul küljel, Brasini tiivas, ja seal saab näha kõike Ühinemisperioodi kuuluvat, nagu näiteks Garibaldile kuulunud teksased, pärit aastast 1860. Olevat maailma vanimad.
Seal toimuvad ka suurepärased ajutised näitused.
Teine ajalooline muuseum on Sacrario delle Bandiere/ Lippude Pühapaik (võiks vist nii tõlkida), kus hoitakse sõjalippe ja mereväe ajaloolisi esemeid.
Siis on seal veel Itaalia Emigratsiooni Rahvusmuuseum, aga ka teisigi eksponeerimisruume, kus alatasa millegi põneva peale võib sattuda.
Itaalia ajalooga seotud püsinäitused on üldjuhul tasuta, aga ajutised võivad üsna kallid olla.
Kõige viimased tööd tehti Vittorianol aastal 1935.
Pärast 50 aastast ehitust oli see lõpuks ometi valmis saanud...
Ei tasu uuesti üles võtta juttu Vittoriano ebaesteetilisusest (nagu sai ka tehtud piazza Venezia postituses), mõttetust suursugususest või kitšimaigulisest uusklassitsismist. Ajapikku on selle aktsepteerinud nii roomlased kui turistid. Paljudele ameeriklastele meeldivat see isegi enam kui Colosseum - liiga varemetes ja liiga must...
Ja ka itaallased tunduvad jagavat teatud kuuluvustunnet.
Kolme tähtpäeva puhul läheb Tundmatu Sõduri hauale Vabariigi President - 25.märtsil (fašismist vabastamise aastapäeval), 2.juunil (Vabariigi aastapäeval) ja 4.novembril (I Maailmasõja võidupühal, kõikide langenute mälestamise päeval ja Itaalia sõjaväe pühal).
Asi aga, mis tõesti tegemist väärib, on võtta ette liftisõit Vittoriano "kõrgemale korrusele" - kvadriigide terrassile - üks kõrgeimaid kohti Rooma kesklinnas (62,26 m).
Liftisõit masab 7 eurot (üles-alla). Tasuta alla 10 aastastele ja 3.50 eurot alla 18 ja üle 65 aastastele.
Lifti on võimalik kasutada esmaspäevast neljapäevani 9.30 - 19.30, reedest pühapäevani 9.30 kuni 23.30. Samadel kellaaegadel jääb lahti ka terrassil asuv kohvik.
Kes tahab kokku hoida, võib ka jala minna - 196 trepiastet.
Aga vaade, mis terassilt avaneb, on seda väärt - Aeg jääb justkui seisma ning Igavene Linn sööbib südamesse kogu oma irreaalses, hiiglaslikus reaalsuses.
Liikumatu ja freneetiline samaaegselt.
Museo Centrale del Risorgimento /Itaalia Ühinemise Keskmuuseum asub Vittoriano vasakul küljel, Brasini tiivas, ja seal saab näha kõike Ühinemisperioodi kuuluvat, nagu näiteks Garibaldile kuulunud teksased, pärit aastast 1860. Olevat maailma vanimad.
Seal toimuvad ka suurepärased ajutised näitused.
Teine ajalooline muuseum on Sacrario delle Bandiere/ Lippude Pühapaik (võiks vist nii tõlkida), kus hoitakse sõjalippe ja mereväe ajaloolisi esemeid.
Siis on seal veel Itaalia Emigratsiooni Rahvusmuuseum, aga ka teisigi eksponeerimisruume, kus alatasa millegi põneva peale võib sattuda.
Itaalia ajalooga seotud püsinäitused on üldjuhul tasuta, aga ajutised võivad üsna kallid olla.
Kõige viimased tööd tehti Vittorianol aastal 1935.
Pärast 50 aastast ehitust oli see lõpuks ometi valmis saanud...
Ei tasu uuesti üles võtta juttu Vittoriano ebaesteetilisusest (nagu sai ka tehtud piazza Venezia postituses), mõttetust suursugususest või kitšimaigulisest uusklassitsismist. Ajapikku on selle aktsepteerinud nii roomlased kui turistid. Paljudele ameeriklastele meeldivat see isegi enam kui Colosseum - liiga varemetes ja liiga must...
Ja ka itaallased tunduvad jagavat teatud kuuluvustunnet.
Kolme tähtpäeva puhul läheb Tundmatu Sõduri hauale Vabariigi President - 25.märtsil (fašismist vabastamise aastapäeval), 2.juunil (Vabariigi aastapäeval) ja 4.novembril (I Maailmasõja võidupühal, kõikide langenute mälestamise päeval ja Itaalia sõjaväe pühal).
Asi aga, mis tõesti tegemist väärib, on võtta ette liftisõit Vittoriano "kõrgemale korrusele" - kvadriigide terrassile - üks kõrgeimaid kohti Rooma kesklinnas (62,26 m).
Liftisõit masab 7 eurot (üles-alla). Tasuta alla 10 aastastele ja 3.50 eurot alla 18 ja üle 65 aastastele.
Lifti on võimalik kasutada esmaspäevast neljapäevani 9.30 - 19.30, reedest pühapäevani 9.30 kuni 23.30. Samadel kellaaegadel jääb lahti ka terrassil asuv kohvik.
Kes tahab kokku hoida, võib ka jala minna - 196 trepiastet.
Aga vaade, mis terassilt avaneb, on seda väärt - Aeg jääb justkui seisma ning Igavene Linn sööbib südamesse kogu oma irreaalses, hiiglaslikus reaalsuses.
Liikumatu ja freneetiline samaaegselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar