Katkend e-raamatu "Iga teekond saab alguse südamest" peatükist "Rooma"
"Üheks lemmikpaigaks on mulle ka Campo de Fiori Piazza Navona külje all – kõige ilmalikum piazza Roomas. Ainus, kus kirikut pole.
Tavaliselt lähen sinna mööda Via dei Giubbonarit, mis tundub mulle natuke tagauksena. Giordano Bruno ausammas jääbki sealt tulles seljaga, aga hommikune turg on niivõrd täis saginat, et seda tumedat kuju peaaegu ei märkagi.
Kui palju kordi oleme näinud kuulsale teadlasele pühendatud monumenti just kohas, kus põles tema tuleriit 17. veebruaril aastal 1600.
See oli aastal 1885, kui üks õpilaskomitee luuletaja Pietro Cossa eestvedamisel tegi ettepaneku pühendada Giordano Brunole Rooma südames üks ausammas. Kiirelt lisandusid petitsioonile ka nimekate kultuuritegelaste allkirjad: Giosuè Carducci, Ernest Renan, Ferdinand Gregorovius, Victor Hugo, Michail Bakunin, George Ibsen, Herbert Spencer. Tõeline väljakutse paavstile ajal, mil riigi ja kiriku suhted olid enam kui teravad.
Rooma linnavalitsus, kelle ridades nii mõnigi mõõdukas klerikaal, katsus asja bürokraatlike takistustega igati summutada. 1887 sai aga peaministriks Francesco Crispi, kes soovitas komiteel asuda pronkskuju valama, hoolimata linnavalitsusest.
Hoidku jumal!
Õhkkond brunolaste ja antibrunolaste vahel läks tuliseks. Meeleavaldusi ausamba kaitseks ja vastu toimus pea iga päev ja tihti lõppesid need haavatute ning arreteerimistega…
Asi lõppes tolleaegse Rooma linnapea Leopoldo Torlonia mahavõtmisega, mida küll ametlikult ei põhjendatud, aga ilmselgelt peeti teda liialt kirikumeelseks.
Rooma linnavalitsus, kelle ridades nii mõnigi mõõdukas klerikaal, katsus asja bürokraatlike takistustega igati summutada. 1887 sai aga peaministriks Francesco Crispi, kes soovitas komiteel asuda pronkskuju valama, hoolimata linnavalitsusest.
Hoidku jumal!
Õhkkond brunolaste ja antibrunolaste vahel läks tuliseks. Meeleavaldusi ausamba kaitseks ja vastu toimus pea iga päev ja tihti lõppesid need haavatute ning arreteerimistega…
Asi lõppes tolleaegse Rooma linnapea Leopoldo Torlonia mahavõtmisega, mida küll ametlikult ei põhjendatud, aga ilmselgelt peeti teda liialt kirikumeelseks.
Uuel linnavalitsusel olid teised suunad ning veel enne 1888. aasta lõppu kiideti ausamba projekt heaks. Selle teostas skulptor Ettore Ferrari. Vabamüürlane, muuhulgas.
Raevunud Leo XIII ähvardas Roomast hoopis minema kolida ning vagurasse Austriasse minna, juhul kui ketserlik pronkskuju Rooma südant peaks rüvetama.
Kuju paigaldati 1889. aasta juunis rahva hõisetega ja paavst, selle asemel, et kohvreid pakkida, veetis kogu päeva paastudes ja palvetades Püha Peetruse kuju jalge ees. Ja jäi Rooma.
Veel 40 aastat hiljem, 1929, Lateraani pakti läbirääkimiste ajal, üritas veel üks paavst – Pius XI – Giordano Brunot Campo de’ Fiorilt välja visata, tehes ettepaneku asendada kuju Jeesuse Püha Südame kabeliga, aga ka Mussolini keeldus: „Giordano Bruno ausammas, melanhoolne nagu selle munga saatus, jääb sinna, kus ta on.” Lubas vaid, et Giordano Brunot ei hakata mälestama. Aga igaks juhuks avas seal turu…
Vaevalt sel lihtsal mungal, aga dogmadest mittehoolival õpetlasel selle vastu midagi oleks. Campo de’ Fiori on endiselt elu, lõbustuste, lärmi ning kakluste paik. Ja pole midagi kaunimat, kui istuda korraks kivise mungarüü alla ning lasta end kanda nendel lõpututel universumitel, mis Giordano (sündinud Filippo) Bruno vaimu täitsid, jõudes juba tol ajal peaaegu relatiivsuse kontseptsioonini.
Nihutan kivitrepile jäetud tühjad õllepudelid kaugemale ja heidan korraks pilgu ülespoole, et tabada sügavalt pähesurutud kapuutsi alt kasvõi hetkeks seda vaimu, mida ei suutnud murda ükski võim ega autoriteet."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar