Rooma rääkivad kivikujud 2

Alustasin rääkivate kivikujudega selles postituses. Jätkan siis järgmise kolmega.

Marforio.
Ärge vaadake Jep Gambardellat, vaid kuju tema selja taga :). See ongi Marforio.
Usun, et fotodelt on see mujal maailmas kõige enam tuntud, ka juba enne "Kohutavat ilu". Võib-olla isegi rohkem kui roomlastele südamelähedaseim Pasquino. Vähesed aga teadsid, et tegemist oli ühega legendaarsetest "rääkivatest kujudest".

Marforio oli Pasquino nö. "spalla" ehk siis "toetaja". Kui Paqsquino kujule ilmus pasquinata, siis Marforiole ilmus vastus, ikka samalaadses satiirilises stiilis. 
Näiteks kui perioodil 1808 - 1814, prantsuse ülemvõimu ajal, Napoleon paljusid Rooma kunstiaardeid ära viima hakkas, siis küsis Pasquino :"Kas on tõsi, et kõik prantslased on vargad? " ja Martorio vastas:"Mitte kõik, aga suur hulk (rooma keeles - "bona parte/suur huk, mis kokkukirjutatult on Napoleoni nimi Bonaparte)
Läks vaja isegi valvurit kujule, kuna suur hulk oli kirjutisi, mis öösiti selle peale riputati.

See hiiglaslik skulptuur pärineb 1. sajandis m.a.j. ning kehastab tõenäoliselt jumalat nimega Oceano/ Ookean, aga sajandite vältel on talle omistatud nii Neptuni kui Tiberi (jumala) nime. Marforio leiti Augustuse foorumist. Aastal 1588 viidi ta Sixtus V tahtel piazza S. Marcole, ja hiljem Kapitooliumi väljakule (piazza del Campidoglio), ilustamaks kuulsa arhitekti Giacomo Della Porta, kellele Marforio väga meeldis) üht purskkaevu. 17. saj. keskel võeti maha aga purskkaev ja kuju läks sinna, kus ta praegu seisab.
Kui lähete Kapitooliumi Muuseumitesse, siis leiate Marforio täies hiilguses Palazzo Nuovo siseõuelt.

Il Babuino /või Er Babbuino (kui tahate roomapäraselt hääldada)
Selle "rääkiva kuju" kuju järgi sai oma nimetuse ka see kaunis tänav, via del Babuino, mis Hispaania väljakult piazza del Popolole viib. 15. sajandil oli tänava ühe osa nimi via dell'Orto di Napoli ehk Naapoli aia tänav, kuna seal elas üsna arvukas naapollastu kogukond.
Täava teise jupi nimetus oli via del Cavalletto, kuna seal oli püsti üks paavstivõimu piinavahend - teravaks aetud puutükk, kuhu süüdistatav ratsa istuma pandi, raskused jalgade külge riputatult. Raskuste kaal sõltus süüdistuste suurusest.
Hiljem võttis tänav veel kaks uut nime - via Clementina ja via Paolina, paavstide nimede järgi, kes tänaval uuendustöid korraldasid.

Ja aastal 1576 näebki ilmavalgust skulptuur, mis pidi ilustama uut avalikku purskkaevu ja kujutama üht Sileeni ehk väiksema tähtsusega mütoloogilist metsajumalat, välimuselt sarnane Satüüridele)
Ilust oli aga asi väga kaugel ja see tekitas roomlastest suurt uudishimu ning nöökimistahet.
Kuju sai kohe nimeks Il Babuino - seega ahv, ikka oma inetuse tõttu. 
Sama kärmelt võeti see ka "rääkivate kujude" rohujuure tasemel tegutseva satiirilise poliitika põrandaalusesse "parteisse".

Kindlasti viivad ka turisti rajad sealt tänavalt läbi, piisab, et silmad lahti hoida ja selle kuju lugu meelde tuletada.
Veel huvitavaks infoks, et via del Babuinol, majas nr 89, elas teatud perioodi Franz Liszt.

Mõte läks taas natuke tiirutama, nagu mul Rooma puhul ikka ette tuleb :)


Foto: Piero Tucci
Nüüd siis viimane "rääkv kuju" - Abate Luigi.
Selle kuju leiate üles, kui lähete S. Andrea della Valle kirikusse piazza Vidonilt (piazza Navona ligidal).
Kuju leiti  1515 palazzo Stoppani vundamendi alt ja see on hilisantiikne rooma skulptuur, mis ilmselt kujutas üht magistraati või konsulit. Oma "eluajal" on ta rohkest asukohti vahetanud.
Nimi Abate Luigi andisd talle roomlased, kuna "abate" on midagi defineerimatut (see pole päris preester) ja kuna Luigi oli üks enimlevinud nimedest Roomas.  
Oma kuulsuselt ei saanud ta võistelda Pasquino või Marforioga. See tegi teda mõnikord ka tigedaks ja seda ta ka oma satiirilistes värssides väljendas.

Huvitav on  asi, et aeg-ajalt kaotab Abate Luigi oma pea.
Esimest korda 1888, aga sel lihtsal põhjusel, et see oli väga kulunud ja ta asendati ühe teise antiikrooma peaga.
Hiljem on seda varastatud õige mitu korda - 30ndatel, 1966, 1984, 1985 ja pea on alati asendatud koopiaga koopiast, mille mudelit hoitakse Trastevere Rooma muuseumis. Seega pea on antiikse skulptuuri ainus mitte-autentne osa (varastamist vääriks hoopis ülejäänu :) )
Viimati jäi Abate Luigi peast ilma 4. aprillil 2013. Praegugi pole veel jõutud seda asendada, aga Abate Luigi on sellega harjunud... 
Pärast ühte tema peavargust ilmus Abate Luigi peale kirjutis:
"O tu che m'arubbasti la capoccia / vedi d'ariportalla immantinente / sinnò, vòi vède? come fusse gnente / me manneno ar Governo. E ciò me scoccia".
"Sina, kes sa mu pea varastasid, too see kohe tagasi, muidu äkki antakse mulle valitsuses  koht. Ja see käiks mulle närvidele."

Isiklikult armastan väga neid rääkivaid kujusid, vaikseid ning peaaegu nähtamatuid sajanditevanuseid tunnistajaid, käegakatsutavat sidet rooma hingega. 
Peatuge nende ees hetkeks ja jõuate ligemale selle imelise linna vähetuntud palgele.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar