Kes meist ei oleks Pantheoni ees seistes üritanud veerida ladinakeelset M·AGRIPPA·L·F·COS·TERTIVM·FECIT ehk "Marco Agrippa, Lucio poeg, konsul kolmandat korda, tegi", raiutud kivisse paartuhat aastat tagasi?
Aga üks hämmastav fakt asja juures on see, et imperaator, kes selle püsti lasi panna - Hadrianus - otsustas jätta hoone peale Frosinone kandist tulnud lihtsat päritolu mehe nime, kes lasi teha esimese seal olnud ehitise ja kes polnud isegi mitte imperaator.
Igal keisril oli tavaks jäädvustada tulevastele põlvedele pigem enda nimi, kui jätta ruumi kellelegi teisele... Agrippa puhul ei olnud nii. Pigem üritas Hadrianus Pantheoni restureerides liita enda nime ülipositiivse jäljega, mille Agrippa oli rahva mällu jätnud.
Ametlikult oli Marcus Vipsanius Agrippa imperaator Augustuse nõuandja, parem käsi ja hilisematel aegadel ka väimees, isiklikus elus oli ta hoopis enamat - sõber ja kaasvalitseja. Nad tundsid teineteist juba lapsepõlvest saadik, siis kui Augustust veel Octavianuseks kutsuti.
Koos olid nad läbi teinud lahinguid ning Augustus usaldas teda pimesi. Täiesti õigustatult, sest Agrippa oli lojaalne, ääretult intelligentne, aga samas mitte kade kaaslaste edukuse üle. Ta oli väga andekas militaarvaldkonnas ning inseneritöödes. Võime julgesti öelda, et Agrippa oli Augustuse alter ego ja suures osas tema eduka valitsusaja kaasautor.
Ammu-ammu aega tagasi, nii umbes 25 - 19 e.m.a, lasi Agrippa ehitada praegusele Pantheoni ja largo Argentina vahelisele alale, mis tollal üsna äärelinn oli, esimesed imperaatorlikud termid Roomas - Agrippa Termid. Suurimad ja kaunimad, kui Rooma senini näinud oli ja mille eeskujul püstitati kõik järgmised imperaatorlikud termid, mis tüki maad kuulsamad, kuna nendest on säilinud varemeid.
 |
| Marcus Vipsanius Agrippa |
Tänaseks pole Agrippa termidest enam midagi järel. Vaid jupike müüri via dell'Arco della Ciambella'l, Pantheoni ligidal.
Need nägid välja umbes niimoodi:
Need nägid välja umbes niimoodi:
Needsamad Agrippa termid, mis kunagi Pantheoni piirkonnas laiusid, olid alguses privaatsaunad st. mõeldud kitsamale (ja rikkamale) kasutajaskonnale. Sissepääs oli maksuline. Terme kaunistasid Lysippose kuulsad skulptuurid Apoxyómenos ja lamav lõvi. Sealt on ka pärit sama kuulus pronksist käbikuju, mis on praegu Vatikani Muuseumite õues.
Kui Agrippa suri, siis läksid termid tema testamendi kohaselt rooma rahvale tasuta kasutamiseks. Ja roomlased tundisd seda niivõrd "oma asjana", et kui imperaator Tiberius Apoxyómenose oma residentsi viis, siis oli ta rahva ülestõusu ähvardusel sunnitud selle ka koheselt tagastama...
Agrippa termid olid tarnitud Acqua Vergine akvedukti veega.
See veejuhe oli teine geniaalne suurprojekt, mis ta Rooma linnale kinkis. Ainus nendest 11st antiiksest akveduktist, mis tänaseni töötab.
Jah, tõesti. Kuna suurem osa sellest veejuhtmest on maa all, siis on see asjaolu seda kahjustuste eest rohkem hoidnud.
Agrippa planeeris selle veejuhtme erilisel kombel.
See saab alguse Salone kandist, Rooma külje alt. Vesi jookseb aeglaselt, aga pideva kallakuga (max 30 cm kilomeetri kohta). Arvestagem, et Salonest Rooma kesklinnani on kõrguse vahe kõigest 6 meetrit...
See geniaalne inseneritöö võimaldas vee puhtalt Rooma jõudmise.
Alates 17. sajandist kuni tänaseni tuleb Acqua Vergine akvedukti vesi rõhuga alla Pinciolt, toidab Hispaania treppide Barcaccia purskkaevu, läheb sealt edasi Trevi ja piazza Colonna purskkaevudesse. Seejärel jõuab Pantheoni purskkaevu ja kõige lõpuks piazza Navona Jõgede purskkaevu.
Kas pole imeline?
Tihti me ei mõtlegi selle peale, kui nendest paikadest läbi käime, et meie jalge all on selline meistritöö!
Kui Agrippa suri, siis pidas talle matusekõne Augustus isiklikult. Ainus kord kui "lihtsurelik" sellise keiserliku au osaliseks sai. Tema lapsed adopteeriti Augustuse poolt.
Agrippa lapselaps oli Caligula ja lapselapselaps Nero.
Agrippa termide külastajate tarbeks oligi mõeldud tempel, mis oli Pantheoni esialgseks hooneks.
Kui Agrippa suri, siis läksid termid tema testamendi kohaselt rooma rahvale tasuta kasutamiseks. Ja roomlased tundisd seda niivõrd "oma asjana", et kui imperaator Tiberius Apoxyómenose oma residentsi viis, siis oli ta rahva ülestõusu ähvardusel sunnitud selle ka koheselt tagastama...
Agrippa termid olid tarnitud Acqua Vergine akvedukti veega.
See veejuhe oli teine geniaalne suurprojekt, mis ta Rooma linnale kinkis. Ainus nendest 11st antiiksest akveduktist, mis tänaseni töötab.
Jah, tõesti. Kuna suurem osa sellest veejuhtmest on maa all, siis on see asjaolu seda kahjustuste eest rohkem hoidnud.
Agrippa planeeris selle veejuhtme erilisel kombel.
See saab alguse Salone kandist, Rooma külje alt. Vesi jookseb aeglaselt, aga pideva kallakuga (max 30 cm kilomeetri kohta). Arvestagem, et Salonest Rooma kesklinnani on kõrguse vahe kõigest 6 meetrit...
See geniaalne inseneritöö võimaldas vee puhtalt Rooma jõudmise.
Alates 17. sajandist kuni tänaseni tuleb Acqua Vergine akvedukti vesi rõhuga alla Pinciolt, toidab Hispaania treppide Barcaccia purskkaevu, läheb sealt edasi Trevi ja piazza Colonna purskkaevudesse. Seejärel jõuab Pantheoni purskkaevu ja kõige lõpuks piazza Navona Jõgede purskkaevu.
Kas pole imeline?
Tihti me ei mõtlegi selle peale, kui nendest paikadest läbi käime, et meie jalge all on selline meistritöö!
Kui Agrippa suri, siis pidas talle matusekõne Augustus isiklikult. Ainus kord kui "lihtsurelik" sellise keiserliku au osaliseks sai. Tema lapsed adopteeriti Augustuse poolt.
Agrippa lapselaps oli Caligula ja lapselapselaps Nero.
Agrippa termide külastajate tarbeks oligi mõeldud tempel, mis oli Pantheoni esialgseks hooneks.
Selle sees oli seitse jumalatele pühendatud skpulptuuri, millest tuleneb ka kreekakeelne nimetus - Pantheon - "jumalate ühtsus". Pantheoni sissekäigu kõrval olid Augustuse ja Agrippa kujud - mehed, kelle käe all Rooma tõeliselt õitsele puhkes.
On aga ka neid ajaloolasi, kes arvavad, et see "esimene" Pantheon oli vaid sissepääsustruktuuriks termidesse.
Veel mõned aastad tagasi oli veendumus, et esialgne ehitis oli nelinurkne, aga hiljutised väljakaevamised on toonud välja tõendeid, et juba Agrippa projekt võis olla ümmargune.
Legendide kohaselt oli just see paik, Campo Marzio piirkonnas, kohaks, kus Rooma asutaja Romulus ühe religioosse rituaali ajal taevasse tõusis. Nii arvataksegi, et enne Agrippa Pantheoni, eksisteeris seal juba üks pisike tempel, püsti pandud esimeste Rooma kodanike poolt.
On aga ka neid ajaloolasi, kes arvavad, et see "esimene" Pantheon oli vaid sissepääsustruktuuriks termidesse.
Veel mõned aastad tagasi oli veendumus, et esialgne ehitis oli nelinurkne, aga hiljutised väljakaevamised on toonud välja tõendeid, et juba Agrippa projekt võis olla ümmargune.
Legendide kohaselt oli just see paik, Campo Marzio piirkonnas, kohaks, kus Rooma asutaja Romulus ühe religioosse rituaali ajal taevasse tõusis. Nii arvataksegi, et enne Agrippa Pantheoni, eksisteeris seal juba üks pisike tempel, püsti pandud esimeste Rooma kodanike poolt.
Ei lähegi palju aega mööda Agrippa templi ehitusest, kõigest sadakond aastat, kui tuleb teha Pantheoni põhjalik restaureerimine aastatel 118 kuni 128 m.a. j. Maavärinad ja tulekahjud olid oma töö teinud.
Ülesehituse võtab ette Hadrianus.
Ehitustööde käigus tehakse põhjalikke muudatusi - uus hoone sarnaneb vähe vanaga, olles viimasest ka palju suurem ning isegi teise orienteeringuga, ja Hadrianuse enda käsul jäetakse templi peale Agrippa nimi.
Uue Pantheoni arhitektiks sai arvatavasti Apollodoros Damaskusest, erakordne talent. Temaga oli Hadrinusel, kel samuti arhitektuuripisik sees oli, alatasa lahkarvamusi ning õiendamisi, aga selle jutu peab jätma mõneks teiseks korraks... Mustvalgel seda kuskil kirjas pole, aga ajaloolaste arvates oli ta tol perioodil ainuke, kes sellise tööga hakkama võis saada.
Seega võlgneme me tänu ilmselt Apollodorosele selle omapärase meistritöö eest.
Ümmargune primordiaalne "tühjus", mille kohal hõljub peaaegu üheksameetrine "silm" - oculus - ainus valgusallikas harmoonilise hoone avaras üsas.
See tõeline arhitektuuriline ime, püsti 20 sajandit, oleks sellisena (ilma toetusstruktuurideta) tänapäeva materialidega väga keeruline ehitada. Lisaks sellele, et üha kõrgemale minnes kasutati aina kergemaid materiale, oli tegemist omapärasel viisil töödeldud äärmiselt vastupidava cementizioga. Seinte paksus kupli baasil on 5,90 m ja augu juures 1,5 m. Lisan arvud selleks, et mingi ettekujutus tekiks...Oleks see kuppel olnud vaid 1 cm võrra laiem, poleks see püsti seisnud.
Suvise pööripäeva keskpäeval, pidavat valgus langema täpselt sissekäigu keskele. 21. aprillil, Rooma sünnipäeval läbivat päikesekiired aga sissekäigu kohale jäävat raudvõre, valgustades kaunil kombel Pantheoni-esise sammastiku. Eksisteerib ka teooria, mille kohaselt on Pantheon üks kolossaalne päikesekell.
Veelgi enam - on ka neid, kes väidavad arvestades numbreid hoone mõõtmetes ja omapärast tunnet, mida taeva poole avatud"tühjusepall" templi keskel tekitab, et tegemist ei ole ei millegi vähema kui ühe stargate'iga.
Tundub natuke liialdatud teooria olema, aga kindlasti on sel paigal omal nahal tuntav tugev ajast väljas olemise tunne, mis ühendab meid teiste ajastute, eri dimensioonidega.
Alates 608. aastast läks Pantheon Bütsantsi imperaatori annetusel kirku valdusse ning selle uueks nimeks sai "Sancta Maria ad Martyres". Nimi tuli sellest, et seal hoiti katakombidest toodud anonüümsete kristlike märtirite reliikviaid.
Pantheon oli ka esimene paganlik tempel, mis kristlikule kultusele üle läks ja ka ainus antiikrooma praktiliselt täielikult säilinud ehitis ning millel on kogu oma ajaloo jooksul pidevalt religioosne funktsioon olnud.
Pantheon oli ka esimene paganlik tempel, mis kristlikule kultusele üle läks ja ka ainus antiikrooma praktiliselt täielikult säilinud ehitis ning millel on kogu oma ajaloo jooksul pidevalt religioosne funktsioon olnud.
17. sajandi keskel kasutas paavst Urbanus VIII Barberini (kellest tuleb natuke juttu ka mu e-raamatu Püha Rita peatükis) Pantheonist pärit pronksi Püha Peetruse basiilikas Bernini Baldahhiini ja Castel Sant'Angelo kahurite valamiseks.
See seik lisandus paljudele teistele Vana-Rooma monumentide rüüstamisele, et Kiriku projektidele materiali saada ja nii tekkiski roomlaste seas ütlus "Quod non fecerunt Barbari, fecerunt Barberini" - "seda mida ei teinud barbarid, tegid Barberinid".
Praegu on Pantheonis Itaalia kahe kuninga, Vittorio Emanuele II, Umberto I ja tema abikaasa kuninganna Margherita hauad. Seesama kuninganna Margherita, kelle järgi sai nime pizza margherita ja kellest järgmistes postitustes kindlasti juttu teen.
Samuti on sinna maetud kunstnikud Raffael ja Annibale Carracci, helilooja Arcangelo Corelli.
Pantheon on lahti esmaspäevast laupäevani 9 - 19.30 ja pühapäeviti 9-18 ni. Tasuta, kusjuures.
Väga hinnatav asjaolu, arvestades, et tegemist on ühe Itaalia külastatuima paigaga.
Koduleheküljelt http://www.pantheonroma.com/ saab infot giiditeenuste kohta ja lingid Pantheoni IPhone'i rakenduste allalaadimiseks.
Kõige parem on minna sinna vara hommikul, kui rahvahulk veel väga suur ei ole.
Alustades näiteks kohvitassist ühest Rooma parimast kohvikust Tazza d'Oro, Pantheoni külje all.
Tehes mõttes kummarduse hoone ees, mida Michelangelo pidas inglite ja mitte inimeste kätetööks.
Meenutada lugu ühest lihtsast suurest mehest, kelle nime on ajalugu 20 aastasada sel kaunil müsteerilisel hoonel hoidnud ning mõelda temale imetledes ka Rooma kauneimad purskkaevusid.
Foto 1 siit
See seik lisandus paljudele teistele Vana-Rooma monumentide rüüstamisele, et Kiriku projektidele materiali saada ja nii tekkiski roomlaste seas ütlus "Quod non fecerunt Barbari, fecerunt Barberini" - "seda mida ei teinud barbarid, tegid Barberinid".
Praegu on Pantheonis Itaalia kahe kuninga, Vittorio Emanuele II, Umberto I ja tema abikaasa kuninganna Margherita hauad. Seesama kuninganna Margherita, kelle järgi sai nime pizza margherita ja kellest järgmistes postitustes kindlasti juttu teen.
Samuti on sinna maetud kunstnikud Raffael ja Annibale Carracci, helilooja Arcangelo Corelli.
 |
| Raffaeli haud Pantheonis |
Väga hinnatav asjaolu, arvestades, et tegemist on ühe Itaalia külastatuima paigaga.
Koduleheküljelt http://www.pantheonroma.com/ saab infot giiditeenuste kohta ja lingid Pantheoni IPhone'i rakenduste allalaadimiseks.
Kõige parem on minna sinna vara hommikul, kui rahvahulk veel väga suur ei ole.
Alustades näiteks kohvitassist ühest Rooma parimast kohvikust Tazza d'Oro, Pantheoni külje all.
Tehes mõttes kummarduse hoone ees, mida Michelangelo pidas inglite ja mitte inimeste kätetööks.
Meenutada lugu ühest lihtsast suurest mehest, kelle nime on ajalugu 20 aastasada sel kaunil müsteerilisel hoonel hoidnud ning mõelda temale imetledes ka Rooma kauneimad purskkaevusid.
Foto 1 siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar